Positiivne ja negatiivne näide kasutatavusest veebis

Mõeldes Jakob Nielseni toodud kasutuslihtsuse ja -meeldivuse viiele komponendile ehk kui kiiresti saab kasutaja objekti esmakordsel kasutamisel selgeks peamised funktsioonid; kui kiiresti saab kasutaja vajalikud toimingud tehtud, kui objekti kasutamine on selgeks õpitud; kui kiiresti suudab kasutaja vajalikud oskused meelde tuletada, kui mõnda aega ei ole objekti kasutatud; kui palju kasutaja objekti kasutamisel vigu teeb, kui tõsised need on ja kui raske on neid parandada; rahulolu ja kasulikkuse, oli mul esmapilgul raske leida sellist kujukalt halba või head näidet. Tänapäeval on juba kõik enam-vähem rahuldavad lahendused ja alati saab paremini, kui rohkem raha investeerida, kuid pikemal mõtlemisel meenusid siiski ärritavad kogemused e-teenuste kasutamisel, mille siin ära toon.

Negatiivse näitena oli mind juba pikka aega häirinud Tallinna Keskraamatukogu e-raamatukogu. Registreerisin end lugejaks aastaid tagasi, kui veel ei olnud ID-kaarti ja lugejale anti lugejakaart koos numbriga. Aeg läks, minu raamatukogu kasutus katkes vahepeal, kuid samal ajal arenes infotehnoloogia, mis jõudis otsapidi ka raamatukokku. See tähendas, et nad hakkasid aktsepteerima ID-kaarti lugejakaardi asemel.

Mulle see sobis, sest vajades pärast pikka pausi taas raamatukogu teenuseid, oli lugejakaart kusagil teadmata kadunud asjade hulgas ning ID-kaarti oli palju mugavam kasutada. Kõik oli hästi, kuni toimus näost-näkku suhtlus raamatukogutöötajaga. Kui ma aga üritasin logida ID-kaardiga e-raamatukokku, et otsida sealt vajalikku raamatut või pikendada tähtaega, selgus, et ID-kaardist pole abi.

Raamatukogu oli teinud oma hindamatute kogude kaitseks kaheastmelise autentimissüsteemi ja peale ID-kaardi koodide oli vaja teada ka selle teadmatakadunud kaardi numbrit, kuna see oli vaikimisi minu kasutajanimeks määratud ja salasõna. Kahest viimasest polnud mul loomulikult aimugi. Salasõna sai raamatukogutöötaja juures muuta, kuid sellest polnud abi, kui ma ei teadnud kasutajanime ehk kaardi numbrit. Ja seda probleemi me lahendada ei suutnud.

Nii ma siis kasutasin raamatukogu e-teenuseid e-posti teel meilides oma soove raamatukogutöötajale ja tema teisel pool siis tegeles nendega. Kui ma oma rahulolematust ilmutasin, siis pobiseti, et asjaga tegeletakse, kuid see võtvat aega. Aega kulus selleks tõesti aastaid, nii et ma suutsin raamatukogutöötaja päris ära tüüdata.

Kuid nii usukumatu kui see ka pole, selle arvamuse kirjutamise ajaks oli juhtunud ime ja kontrollides tänast olukorda, sain ma ilma igasuguse kasutajanime ja salasõnata ning ainult ID-kaardiga e-raamatukogusse sisse! Seega blogi jaoks nii vajalik negatiivne näide täna enam ei kehti. Arvestades kui lihtne oli täna oma kontole jõuda, ma võiks selle lausa positiivseks näiteks ümber nimetada!

Kui eelkirjeldatust oli saanud positiivne näide, siis teine lehekülg, mis on mind samuti pikka aega häirinud, on RIK-i hallatav e-äriregister. Nii harva, kui ma seda kasutan – mõned korrad aastas, kulub alati hulk aega, et ma saaksin aru, kuhu ma olen sattunud ja kuhu ma peaksin minema, et jõuda endale vajalikku kohta.

Kurioosne, kuid sellel leheküljel on olemas eraldi lehekülg: abiinfo. See abiinfo on mõeldud lehekülje kasutamiseks justnagu suundade ja viitadega seletuskiri. Abiinfo aitab tõesti, sest ilma tunneks enda sellel lehel ikka väga abitult. See lehekülg on sellisena kasutuses olnud juba aastaid, ja midagi ei ole muutnud. Ilmselt tekkis see abiinfo lehekülg kasutajate tungival nõudmisel, kuid see on ikka väga veider. Meil on ju e-riik, kuid see lehekülg diskrediteerib seda tugevasti.