Interneti ajaloost tänapäevani

Tundub, et infotehnoloogia on viimaste aastakümnete leiutis, midagi mis on kasvanud koos meiega ja mille arengut me oleme rohkemal või vähemal määral saanud reaalajas kõrvalt vaadata. Kuid ei, Interneti ajalugu on palju pikem kui me esmapilgul arvame. Mõjub üllatavalt, kui selgub, et tegelikult algas Interneti areng juba aastakümneid enne meie sündi, mõnede arvetes lausa üle-eelmisel sajandil. Eks iga uue nähtuse algusaja määratlemine tagantjärele on mingil määral tinglik, kuid igal juhul on Internet märksa vanem nähtus kui me kipume arvama.

Lugedes ülevaadet Interneti ajaloo tähtsamatest verstapostidest tekib äratundmisrõõm juba möödunud sajandi kuuekümnendatest aastatest, kui selgub, et hipide stiihiline protestiliikumine on andnud oma panuse Interneti arengusse. Mässumeelsed noored lõid omale paralleelühiskonna Internetti ja nautisid seal vabadust ja kontrollimatust. ARPAnet märksõnana iseloomustab seda perioodi hästi. 

Sellest ajast on sündinud IT-meeste tänaseni elav kuvand - karvane patsiga poiss. Tänapäeval me enam palju sellisele kirjeldusele vastavaid mehi arvutite taga ei näe, kuid hipide loodud imago on nii tugev, et see kestab rahvasuus ja mälus edasi. Noorte entusiastlike tudengite hulka on lisandunud küpseid inimesi - põlvkonnad on vahepeal sirgunud ja noortest on saanud vanad. Valdkond on olemuslikult endiselt noor, otsiv ja arenev, kuigi vahepealsed katsed Internetti kontrollida ja reguleerida on kindlasti plahvatuslikku arengut piiranud.

Üks igapäevaselt kasutatav praktiline töö- ja kommunikatsioonivahend, mille eest on ka täna põhjust tänulik olla eelmise sajandi lõpu arendajatele, on e-post. Tänasel päeval ei funktsioneeri ükski töökoht ilma e-postita. Eesti e-riik ei oleks võimalik ilma e-kirjavahetuseta. Ehkki isiklikuks suhtluseks on kiiremaid ja mugavamaid suhtluskanaleid, on e-kiri ka personaalses suhtluses asendamatu. Ei kujutaks ette olukorda, kus tuleks kirju saata ainult tigupostiga. See viimane mõjub isegi häirivalt ja ärritavalt, kuna sellest tekib nii palju jääke paberi näol, mida pärast sõnumi läbilugemist enam säilitada pole vaja. Keskkonnasõbrad ja mina nende hulgas valin iga kell e-kirja, räägitagu paberkirjast või kaardist kui nostalgiliselt tahes. 

E-posti algusajaks määratletakse aastat 1971. See tundub väga ammune aeg, kui Eestis arvutitest ja Internetist veel (suurt) midagi ei teatud, vähemalt rahva hulgas. Interneti arengu seisukohalt on see meeletu aeg, mille jooksul jõuaksid toimuda tohutud arengud, kuid e-kiri on ikka alles ja elab edasi. Järelikult oli väärt leiutis, mida inimkond vajas ja hindas ning mis oli juba 1985. aastaks kujunenud Interneti põhiteenuseks. Ei kujutagi ette, mis võiks olla e-kirja arengu järgmine etapp või mis võiks vahetada selle sellisel kujul välja. 

Interneti ajaloost leiab palju sellist, mida tänapäeval enam ei mäleta ja millegagi seostada ei oska. Aeg on andnud arutust ja need tehnoloogilised lahendused või meetodid, mis ei ole massidesse läinud, on leidnud oma koha IT-ajaloo prügikastis. Nende meenutamisel pole muud mõtet, kui et olla hoiatavaks näiteks vigade kordamise eest. Aeg on aga niikuinii teine, tehnoloogia on edasi arenenud ja üks-ühele kogemusi üle võtta ei saa. Küll aga tuleks hoiduda katsetest tsenseerida ja kontrollida Internetti, sest see on põhimõttelises vastuolus Internetti käivitanud ideoloogiaga ja ei lõpe hästi.