Turvariskid internetis – identiteedivargus

Identiteedivargus internetis on viimase aja tõusvaid trende. Identiteedivarguseks internetis loetakse isiku identiteedi ebaseaduslikku kasutamist ehk internetis libakontode tegemist, teise isiku nimel ilma isiku nõusolekuta e-kirjade ja  sõnumite saatmist, internetis kellegi teisena esinemist. Samuti on identiteedivargus teise isiku tähtsate isikuandmete (nimi, isikukood, dokument või pangakaart) kuritarvitamine, mille tulemusena tekitatakse isikule materiaalset või moraalset kahju.

Identiteedivargusel võib olla kurjategija taotlusest sõltuvalt erinevaid tagajärgi. Näiteks peab ohver vastutama kurjategija tegude eest, mis tehti tema nimel või ohver võib kanda rahalist ja/või mainekahju. Vargus on pandud toime kas teadlikult sooviga saada ise kasu või kahjustada sellega teadlikult teist inimest. On juhtumeid, kus identiteedivargus pannakse toime teo sisu teadvustamata ja sellest aru saamata. Näiteks laps, kes nägi mängukaaslase internetimängu konto kasutajatunnust ja parooli, kasutas seda ise ning muutis paroolid ära nii, et kontoomanik ise enam oma kontole ligi ei pääsenud. Laps sai aga seeläbi endale mängukaaslase kogutud punktid, mis selles eas on olulisem kui mistahes valuuta.

Täiskasvanute maailmas on märksa õelam ja küberkiusamise või isikliku kättemaksu eesmärgil luuakse inimestele libakontosid, pannakse üles libakuulutusi või tehakse libapostitusi suhtlus- ja seksiportaalides. Peale selle kasutatakse valeidentiteeti majandusliku-  ja rahalise kasu saamiseks ning seda rahvusvaheliselt ja piiriüleselt. Näiteks sai Eesti pereisa Rootsi maksuametilt poole miljoni euro suuruse võlanõude ettevõtlusvõlgade eest Rootsi riigis ja Eesti maksuamet külmutas mehe varad. Mees ise oli Rootsi käinud vaid kahel korral elus ja polnud seal ühtegi firmat asutanud. Näiteid võib tuua palju ja erinevaid.

Kõige sagedamini kasutatakse internetis ära andmeid, mida isik ise on sinna enda kohta jätnud või siis leitakse kaotatud/varastatud rahakotist inimese ID-kaart või pangakaart koos PIN-koodidega. Samas võib internetis isiku kohta käiva personaalse informatsiooni kogumine ja saamine nõuda ka suuremamahulist läbimõeldud eeltööd. Internetiga seotud identiteedivargused põhinevad tavaliselt laiaulatuslikel skeemidel, kasutades ära kõiki tehnilisi vahendeid ning interneti võimalusi.

Nii nagu autojuhtimisel paikneb suurim riskitegur rooli ja juhiistme vahel, on ka arvutikasutajate suurim turvarisk klaviatuuri taga ja ekraani ees.  Tehnoloogiliselt seda riski ei likvideeri, põhirõhk tuleb panna arvutikasutajate koolitamisele ja reeglite juurutamisele. Internetikasutamise turvateadlikkust ja turvareegleid tuleb levitada ja viia iga arvutikasutajani ükskõik, mis vanuses.  Kui inimene teab, kus ja millised ohud varitsevad, siis on ta ka motiveeritud neid riske maandama ja võtma kasutusele turvameetmed. Kui ta teab, millised meetmed aitavad ohte vältida ja riske maandada, siis saab temast teadlik internetikasutaja, kes ei loo oma käitumisega turvaohtlikke olukordi.

Kuid nii nagu Mitnick ütes, on turvalisus tehnoloogia, koolituse ja reeglite korrutis, mitte summa, siis ei taga kasutaja käitumine üksi 100% turvalisust, kui tehnoloogia seda ei toeta. Tavalisel arvuti kodukasutajal on väga vähe teha tehnoloogiliste riskide maandamiseks – kui Microsoftil on turvaaugud, siis pole kasutajal võimalik neid parandada.