Globaalse infoühiskonna väljakutsed Eestis

Pekka Himaneni 2004. aasta raport „Globaalse infoühiskonna väljakutsed“ retrospektiivis vaadatuna kirjeldas mitmeid sel ajal veel uusi, hüpoteetilisi ja realiseerumata arenguid ühiskonnas. Teadmata Soome ühiskonna tollast hetkeseisu, on raske hinnata kirjutatud Soome kontekstis. Tegemist on globaalseid arenguid käsitleva raportiga, mistõttu kehtivad kirjeldatud tendentsid ja soovitused paljuski ka Soome lahe lõunakaldal. Oma olemuselt jätab raport sotsiaaldemokraatliku mulje, mistõttu on Eesti seni valdavalt liberaalses ühiskonnas mitmes küsimuses hoiakud teised. Sellele on ka lihtne seletus – kui Himanen räägib heaoluühiskonnast ja indiviidi suhtest sellesse, siis Eesti pole jõudnud Soome tasemel heaoluühiskonnani ja sellest ka erinevused indiviidi vabaduse rõhutamisel loomingulise töö, tööaja ja koha valimise võimaldamisel.

Meie ühiskonnas on valdav ülevalt alla juhtimismudel ning vajadus lihttöölistest käsutäitjate järele suur. Erandiks loetakse IT-sektorit, kus toimivad tõepoolselt globaalsed trendid, kuna tööjõuturg on avatud ja valla rahvusvahelisele konkurentsile ning töötaja liigub sinna, kus tal on igas mõttes parem olla, elada ja töötada. Töö ei ole enam midagi muust elust eraldi seisvat, vaid see on osa inimese elust, mida ta tahab nautida. Kellast kellani kohustuslikus korra tööl käimine ja ebameeldivate kohustuste täitmine ei ole see, mis infoühiskonna kodanikku köidab.

Nii nagu Himanen ütleb, on infoühiskonna areng seotud ühiskonna alusstruktuuride arenguga, mis vajavad erilist tähelepanu ja järeleaitamist, sest muidu hakkavad nad infoühiskonna arengut pärssima ja alla tõmbama. Kujukas näide on Silicon Vallyst, mis toodab päevas 60 uut miljonäri, kuid madalamal järjel ja vähese haridusega ühiskonnakihtide osaks ei jää muud, kui teenida elatist kuritegevusega – tihti neile samadele IT-miljonäridele narkootikume müües. Irooniline on siinjuures teadmine, et aasta (USA) vanglas on kallim kui aasta Harvardis.  Ühiskonna polariseerumine võtab suuremaid mõõtmeid ning vahe ühe ja sama skaala eri otste vahel järjest pikeneb: ühes otsas suureneb rikkus, teises kuritegevus.

Riigi ülesanne on aidata järgi madalamat otsa, tõmbamata tagasi kõrgemat otsa. Vastupidi, nii nagu Himanen soovitab, tuleb kõrgema otsa töötajate jaoks teha soodustusi, näiteks maksupoliitika näol, et neid riiki tõmmata. Eesti IT-firmad on juhtinud sellele ka meie riigivalitsejate tähelepanu, kuid seni ei ole minu teada meil mingeid erisusi ega soodustusi neile tehtud. Samuti soovitati ülikoolidel olla avatud välistudengitele. Rohkem iseenesliku arengu kui riikliku poliitika tulemusel on Eesti ülikoolides välistudengite osakaal märkimisväärselt suurenenud. Statistikat selle kohta, kui palju neist hiljem panustab Eesti IT-firmades pole, kuid arvata võib, et ülikoolilõpetajate jäämisel Eestisse saavad takistuseks riiklikud sisserändekvoodi, mis saavad täis juba esimese poolaasta jooksul.

Huvitav oli lugeda 2004. aastal kirjutatud raportist töötaja vabadusest tööaja ja -koha valimisel kui globaalsest tulevikutrendist. Töötasin sel ajal Äripäevas ja Äripäev moodsa firmana oli juba 2000. aastal läinud osade töötajate puhul üle kaugtööle ehk kodukontoritele nagu nad seda ise nimetasid. Sel ajal oli see Eestis uus trend ja nii sai Äripäev käia igasugustel juhtimis- ja personalitöö konverentsidel ja seminaride ning noppis konkurssidelt auhindu. See kõik oli juba enne Himaneni raportit.

Kodubüroo võimaldas hoida kokku kontoripinda ja sisustust, samal pinnal sai pidada vahetustega kaks korda rohkem töötajaid. Alguses oligi kõik ilus ja tore, kuid aastate pärast hakkasid ilmnema ka puudused, mis olid tingitud eelkõige ettevõtte turbulentsest ja kiirest arengust – ärivõimalused vajasid kiiret realiseerimist, kuid kui ressurss, mida kamandada oli laiali, siis läks nende mobiliseerimisega aega. Uut projekti Skype või MSNi sõnumiga käima ei lükka, idee mahamüümiseks on vaja inimesed kokku tuua ja näost näkku rääkida.

Kodubüroodes olevad inimesed olid keskendunud oma tööülesannetele. kõik uued projektid olid lisa olemasolevale tööle. Kuna efektiivsus on oluline, siis koormati inimesi ka maksimaalselt ja tundus, et kodus oleva inimese puhul püsis alati kahtlus, et ega ta ikka 8 tundi jutti tööd ei tee. Kindlasti on seal kasutamata ajalist ressurssi, mida veel realiseerida – näiteks tööle ja tagasi sõidu aeg. Järjest suurenes vajadus tuua inimesed kontorisse koosolekutele. Tänasel päeval on kodukontor pigem selleks, et haiguse korral saaks tööd teha või teha tööd järgi, kui oled pidanud töö ajal isiklikke asju tegema.

Laiemalt vaadates ei näe ma Eesti ühiskonnas, et mobiilne töö oleks meil levinud. Maapiirkondades, kus see võiks idee poolest olla alternatiiv põllumajandusele ja tööpuudusele, asi ei toimi. Pealinna IT-firma töötaja võib küll maakodus suvitades metsade vahelt tööd teha (kui internetiühendus on piisavalt hea), kuid maapiirkondade elanike seas see tööhõivet suurendanud ei ole. Vastupidi, nooremad inimesed on kolinud linnadesse või välismaale, allesjäänud vanema põlvkonna inimestel puudub arvutitöökogemus. Riik küll korraldas arvutikursusi, kuid need jäid ebapiisavaks.

Ma ei tea, kas selle põhjuseks on armastus vanade juhtimismudelite suhtes, mis elavad meie juhtide sees ja usaldamatus töötajate suhtes, mis tingib vajaduse nende silma all hoidmiseks ning mitte vabaks laskmiseks. Tõsi, eks need inimesed, kes alustavad tööpäeva pudeli õllega ja jätkavad seda samas stiilis, toidavad seda usaldamatust, kuid alkoholism (ja ka narkomaania) on sõltuvushaigus ega ole põhjustatud seda soodustavast töö vormist. Meil on endiselt liiga vähe tarka tööd ja palju traditsioonilist lihtsat tööd ülemus-alluva suhtes, mis ei soodusta kaugtöö laiemat levikut. Riik siin ei sekku, vaid on jätnud selle majanduse isereguleerumise hooleks, eeldades, et globaalsed trendid võtavad kunagi võimust ka Eestis.