Kas kunst kuulub rahvale?

Rick Falkvinge ja Christian Engströmi ettepanekud autoriõiguse muutmise kohta raamatus The Case for Copyright Reform on ühepoolsed ja pinnapealsed. Nad tahavad, et autoriõigust rakendataks ainult kommertseesmärkidel ja mittekommertseesmärkidel kasutamisel seda ei rakendataks.

Esimene probleem tekib kohe „kommertsi“ määratlemisel. Mis on kellegi ärilised ehk kommertseesmärgid? Kas laulja laulab puhtast rõõmust, et ta seda teha saab ja luuletaja elab samuti välja vastupandamatut tungi oma luulega inimestele elamusi pakkuda? Või on see nende viis endale leiba teenida ehk nende äri? On küll tore, kui massid lõõritavad sama laulu, mis artist laval või videos, kuid veel toredam on lauljal vaadata, kuidas tiksub raha iga müüdud singli eest tema pangakontole. Ilmselgelt oleks laululoojate ja laulja huvid kahjustatud, kui keegi laseks tema singli enne ametlikku avaldamist käibesse, kuna fännid ju nii kannatamatult ootavad. Ja kui plaat on ilmunud, siis paljundavad või lasevad paljundada ühte koopiat sadades eksemplarides ja jagavad oma tuttavatele laiali. Tundub nagu tore sotsiaalne tegevus, kultuur levib ja rahvas on rahul.

Mõned aastakümned tagasi, kui paljundamine ei olnud nii lihtne ja mugav, või N. Liidus, kus ei plaate, raamatuid ega üldse midagi ei olnud vabalt saada, ei olekski kellelgi tulnud pähe mõelda kasseti ümberlindistamisest kui kuriteost, sest inimesed oleksid ise selle kasseti ostnud, kui neil oleks see võimalus. Siis toimus kõik hoopis teistel motiividel ja pigem tõstis autori aktsiaid ja eneseuhkust. Tänapäeval ei saa rääkida koopiate tegemises olude sunnil, kuna originaali ei saa kätte. Vastupidi, tänapäeval tehakse seda kulude kokkuhoidmise eesmärgil.

Siit jõuame Falkvinge ja Engströmi järgmise ettepanekuni, et taoline jagamine ja levitamine oleks legaalne, kui seda teevad eraisikud ilma sellest kasu saamata. See on vildakas mõte, sest see, kui üks indiviid oma tegevusega rahalist kahju ei taotle ega teeni, ei tähenda, et ta samal ajal ei kahjusta teise inimese ärilisi eesmärke ega vähenda tema kasumit. Just seda aga selle tegevusega tehakse. Iga paljundatud plaat, singel, raamat on üks vähem müüdud plaat, singel või raamat ja kui me arvestame selle tegevuse mastaape, siis näeme, et väiksem müük võib ulatuda sadadesse, tuhandetesse või suurematesse eksemplaridesse ja see toimub juba selgelt kellegi ärihuvide arvelt.

Kui kaua peale autori surma võiks autoriõigus kehtida, kas 70, 20 või 150 aastat, sõltub jälle, kelle poolt vaadata. Kui autori pärijate poolt, siis ilmselt on pärijaid, kes sooviks pikalt oma esivanemate loomingu pealt teenida võimalikult pikalt ja palju. Neil, kel pole soovi pärandilt teenida, võiksid saada võimaluse loomepärandi vabaks andmisele. Sama võiks kehtida ka autori elu ajal: autoril endal võiks olla õigus ja vabadus määrata, kas ta tahab rakendada oma loomingule autoriõigust või eelistab ta vaba levi. Nii teeniks see kõige paremini autorit ja väljendaks tema tahtmist. Loomingu tarbijatel tuleb seda aktsepteerida, meeldigu see neile või mitte. Seega, kas kunst ikka kuulub rahvale või on see autori oma?