Vabade litsentside edasikandumisklausli (copyleft) mõju litsentsivalikule

Mul on raske suhestuda litsentsivaliku teemaga ning litsentside edasikandumisklausliga, kuna ma ei ole tarkvaraarendusega kokku puutunud ja kirjastamisvaldkonnas ma sellist litsentsi kohanud ei ole.

Nõue tuletatud loomingu edastamiseks samade tingimuste alusel võiks teenida mingeid strateegilisi eesmärke oma koodi või sõnumi levitamisel ja edasiarendamisel. Tugev copyleft nõuab kõigi tuletatud komponentide viimist sama litsentsi alla, nõrk lubab siin erandeid ning mitte-copyleft-litsentsid võimaldavad tuletatu koodist ka ärivara teha – usutavasti on kõigil neil juhtumitel oma rakendus, kuid minus tekitab pigem küsimust, kuidas teostatakse kontrolli ja kas kogu vastutus edasikandumisklausli tunnustamisel ja rakendamisel jääb edasiarendajale. Kui nii, siis on siin kindlasti võimalus eri tõlgendusteks ja suur hall ala, kus edasiarendaja peab oma teost originaalseks ega tunnista algautori osa. Muusikast tuleb kohe palju plagiaadisüüdistusi meelde, mis ilmselt siia alla käiksid. Juristidele annab see palju tööd ja leiba.

Üldiselt ma usun, et kellel vähegi on mingid isiklikud või korporatiivsed ärieesmärgid oma teosega seotud, copylefti väga ei kasuta. Kui eesmärk on aga mingi muu, vallutada oma idee või koodiga maailm, siis pole selleks üldse mingit litsentsi vaja.